Minu imetamise lugu
Emaks saades on meil üsna täpne ja läbimõeldud ettekujutus erinevatest asjadest ja sellest, milline ema minust saab. Mida ma teen ja mida kindlasti mitte, kuidas oma last kasvatan, mis asju talle ostan ja millega teda toidan… See, kuidas asjad tegelikult kulgevad, kuidas sünnitus läheb ja milline laps ise on, kunagi ei tea. Haritud inimesena (terviseteaduste bakalaureus ikkagi) olin täiesti kindel, et vaatamata sellele, et minu ema ja vanaema meid kedagi kunagi eriti ei imetanud, teen mina seda kindlasti, sest see on minu lapsele parim. Perekooli imetamisloengus ei käinud, sest ämmaemand ütles, et see on nii loomulik tegevus ja kulgeb iseenesest, et midagi keerulist selles küll ei ole. Usaldasin ja uskusin, et nii on ju looduse poolt ette nähtud, küll kõik läheb hästi.
Ma ei olnud kunagi oma ema imetamisraskuste juttudele eriti tähelepanu pööranud. Kuskilt olin nagu kuulnud, et emal oli raske rinnapõletik (40 kraadise kehatemperatuuriga), mis lõppes kiirabiga haiglas, aga see oli mul ainult ähmaselt meeles ja ega mu enda “minul küll nii ei juhtu…” suhtumise vahele väga muud ei mahtunudki. Kange ja “pean kõik ise järgi proovima” olen ma juba väikesest saadik olnud. No ja ega kuskil väga ei räägita/kirjutata ka, et imetamine teab mis raske tegevus oleks, pigem ikka, et “imetamine on imeline kogemus”, “imetamine on elu alus” ja “rinnaga toita oskab ja suudab iga ema”.
Niisiis, Aaron sündis (varasem sünnilugu siin, kui keegi veel lugenud pole). Olime õnnega koos ja üdini armunud sellesse väikesesse inimesse ning ei osanud aimatagi, mis meid kodus ees ootab. Aaron võttis tissi üsna hästi (nii palju, kui ta seda haiglas teha jõudis, sest enamasti ju magas), võib-olla ehk natuke pidin pusima, et seda talle suhu “sihtida”, aga kõik tundus toimivat. Komplikatsioonide puudumise ja muude asjade laabumise tõttu saadeti meid teisel päeval juba koju. Õnnelikena suundusime kodu poole, lifti uste sulgudes jõudis Tanel veel lausuda: “Holy shit, nüüd tulebki päriselt kellegi eest vastutada …” (ilmselt jõudis siis kohale) ja seal me siis olime – uljaspead, õnnelikud ja väga-väga rookie’d lapsevanemad.
Sellega, et imetamine alguses hästi valus on, olin arvestanud ja voolavate pisarate ning kronksus varvastega kannatasin kõik ära (sünnituse kõrval ju köki-möki). Aga sellega, et laps tissi ei oska võtta, ma ei arvestanud. Aaron osutus natuke “laisaks imejaks”, ta nimelt ei saanud kuidagi tissi kätte ja mõnikord pusisin 15-20min, et ta selle omale suhu haaraks. Hakkasin juba kahtlustama, et äkki on minul hkmm .. minu nibudel hoopis midagi viga?! Nagu kord ja kohus äratasin teda valusa südamega iga 2,5h tunni tagant, et ta ikka oma sünnikaalu tagasi saaks, hiljem sain aru, et 2,5h tagant äratamine on veelgi tähtsam selleks, et mina kui “meierei” korralikult funktsioneerima hakkaks. Asi ei tominud, minu rinnad muutusid plahvatusohtlikuks ja kivikõvaks, mul tõusis palavik, oskamatusest ei saanud ise ka piima kätte, laps oli nälgas ja nuttis ning mina ei osanud mitte kui midagi teha …
Tanel tõi hilistel õhtutundidel kuskilt rinnapumba, mina muudkui lugesin ja guugeldasin, et mida teha. Kes käskis masseerida, kes pumbata/lüpsta, kes soovitas kapsalehte, kes kuuma dušši enne imetamist jne jne. Kolmanda päeva arstil oli lapse kaal tegelikult juba tõusnud, aga mina ise omadega täiesti “out”. Kapsalehe lõhnasena ja palavikus istusin arsti kabinetis ja lasin issil lapsega toimetada, sest ma ei jõudnud. Arstid siis vaatasid hindava pilguga ja ütlesid, et kas tõesti lasti teisel päeval juba välja? Te vajate abi …
Helistasin Pelgulinna imetamisnõustamise telefonile, 7. või 8. katsel loobusin ja helistasin nuttes registratuuri numbrile, kust siis öeldi, et “Imelik, ei teagi miks keegi ei vasta … aga noh, aja saaksite järgmise nädala neljapäevaks …“. Sinna oli tol hetkel aega rohkem kui nädal. Loobusin ja nutsin, mida ma niikaua selle lapsega peale hakkan? Õhtu oli veelgi hirmsam, laps nuttis issi süles ja mina nutsin kõrval toas (mittetoimiv rinnapump tissi otsas) ning Tanel oli abitu ja nõutu. Guugeldasin uuesti ja uuesti ning leidsin mingi MTÜ, kes ka nõustamisega tegeleb ja helistasin kokku umbes 9’le numbrile, kui lõpuks ühe inimese tabasin, kes lubas paari päeva pärast koduvisiidile tulla. Paar päeva tundus TERVE IGAVIK, aga parem kui järgmine neljapäev.
Kuskilt alateadvusest meenus ja olin kuulnud, et värsketele emadele antakse haiglas nibukaitsmed, rohkem vist sel eesmärgil, et nii valus poleks, aga täiesti lootusetu ja kurnatuna palusin Tanelil need koju tuua, et äkki jumal teab aitavad kuidagi…
Nibukaitse muutis Aaronil tissi haaramise oluliselt lihtsamaks ja ma sain ta rinna otsa, see toimis – HURRRRAAAA!
Ja siis tuli koju nõustaja, kes vaatas nibud ja imetamisasendid üle (kõik oli hästi ja õigesti), aga lisas kurjustavalt, et kui ma neid kaitsmeid kasutan, on mul kolme kuu pärast piim otsas … ja ma olin jälle mustas augus. Mõtlesin, et mis ema ma olen, et ei suuda oma last ise toita ja ei saa hakkama, kuidas see saab ometi nii raske olla? Proovisin uuesti ilma abivahenditeta ja järgnes taaskord täielik abitus, paanika, hirm ning nutt. Ühel hetkel, kui mina nutsin elutoas ja laps nuttis Taneli süles (kes temaga siis abitult mööda tuba jalutas), tuli Tanel mu juurde, manitses mind ja ütles, et ma pean ennast kokku võtma, et nutva lapsega saab ta väga hästi hakkama, aga minuga ei oska küll midagi peale hakata. Läksin siis dušši alla ja nutsin (salaja) seal edasi, kuniks Tanel käskis lõpetada ja ma sain ise ka aru, et see ei vii mitte kuhugi ja võib ühel hetkel väga halvasti lõppeda … Loobusin ning kasutasin nibukaitsmeid edasi, sest nii suutsin ma oma last toita ja see oli kõige tähtsam, olgu pealegi siis kolm kuud, vähemalt on tal hetkel kõht täis ja me saame hakkama.
Praegu on Aaron 1a 1 kuu vanune ning ma imetan teda endiselt. Nibukaitsmeid kasutasin ca 2 kuud, sealt edasi oli ta juba tugev ja tubli poiss ning sai ise hakkama. Rinnapiima jandi, sellega kaasneva teadmatuse, oskamatuse, stressi ja valu ning uskumuse tõttu, et “minu kraam” on liiga lahja (ilmselt oli ka, sest piim oli vesine ja läbipaistev ning säilitamisel rasvakihti peale ei tekkinudki) ei võtnud Aaron kaalus piisavalt juurde ja pidin esimesel kuuel elukuul talle 1-2 söögikorda päevas lisa andma. Süüdistasin end iga päev, et olen läbikukkunud ja kuidas ma pole võimeline ise oma last toitma, et nii on ju looduse poolt ette nähtud, et mis ema ma olen ja jääbki “see lähedus” temaga loomata jne. LAUSLOLLUS! (müstiline on see aju ja hormoonid, mis sellist idiootsust ikka genereerivad)
Ema ja lapse vaheline side tekib juba üsas ja seda ei saa keegi ega miski muuta. See, kuidas me otsustame ja saame oma last toita ei määra seda kui head lapsevanemad me oleme. Kõige tähtsam on, et me oleksime selle väikese olevuse jaoks olemas, kui on niigi raske uue eluga kohaneda, hoiaksime ja armastaksime teda tingimusteta, pakuksime talle nii palju lähedust kui võimalik ja söödaksime tal kõhu täis, ükskõik mil viisil.
VÕÕRUTAMINE
Kui noorhärra sai aastaseks, otsustasin, et on aeg meil kõigil öösel normaalselt magama hakata ning võtsime ette võõrutusprotsessi. Ei tahtnud sellest enne kirjutada, kui ca kuu aega on möödas ja võib reaalsetest tulemustest ka rääkida. Igatahes oli Aaronil harjumuseks nõuda tissi kell 23, ca 3 ja siis kella 5 paiku ehk kolm ärkamist oli igal ööl kindlasti ja ega ta enne magama ei jäänud, kui tiss suus oli, proovisime küll ilma, aga ta röökis nagu ratta peal ja viskas silda ja see võis kesta rohkem kui 1h, enne kui ta kustus. Julge hundi rind on rasvane, kasutasime nädalat septembris, kui mu vanemad ära reisil olid ja maja natuke tühjem, et mitte tervet perekonda öösel üles ajada.
Esimene öö oli õudusunenägu. Aaron uinus nagu ikka ca 20 ajal, 23 ajal nagu tavapäraselt ärkas, aga suutsin ta mingi trikiga ca 10min maha rahustada ja uuesti magama saada, ilma tissita. Võidurõõm … Uus ärkamine toimus seekord kell 1 ja see ärkvelolek kestis vahelduva eduga umbes kella 4ni välja. Küll kisaga ja vahepealse kustumisega ning siis uue hooga, issi püüdis teda rahustada, aga see tegi asja veelgi hullemaks ja minu juuresolek, kuid minu juurde mittepääsemine, ajas ta täiesti hüsteeriasse. Lõpuks kell 4 andsin soovitud tissi ja saabus vaikus, enam ei jaksand …
Mõtlesin hommikul, et okei, 2 korda vähem öö jooksul rinda anda on ka muutus, aga ilmselgelt ajab minu juuresolek ta täiesti hulluks ja nii see asi ei toimi ning on vaevarikas meile kõigile. Teisel ööl otsustasime, et ma magan teises toas, otsus oli ilmselt kõige raskem minu enda jaoks, et kuidas ma ikka tema juures ei ole ja äkki ta vihkab mind elu lõpuni, et ma ta “üksi” jätsin jne. Aga kui ei proovi, ei saa ju teada …
Niisiis läksin mina raske südamega alla magama ja jätsin poisid üksi. Mõtlesin ja kuulatasin tükk aega enne uinumist, et kuidas asjad on ja saatsin Tanelile isegi sõnumi, et ta mind ikka kohe üles kutsuks kui asi hull. Öösel ärkasin ise mitu korda rutiinsetel aegadel, aga maja oli vaikne. Hommikul kella 6 ajal kutsus Tanel mind üles ja ütles, et nad magasid üpris magusasti ja ärkasid ainult kolm korda. Esimese korraga oli natuke jorinat, muidu mitte. Issi pani lihtsalt käe lapsele selja peale (voodi on ilma küljeta meie kõrval) ja magasid edasi.
Kolmas öö magasin taaskord eemal, nüüd juba rahulikumalt ja tundsin end hommikul nagu uuestisündinuna. Ning sel ööl issi ja Aaron ei ärganud kordagi! MISASJA? Kuidas see võimalik on? Läksin ise jälle 6 ajal üles voodisse, 7 ajal tegi Aaron silmad lahti, küsis minult soovitud tissi, preemiaks ka sai ning pärast magasime veel 1,5h edasi …
Neljandal ööl olin samuti eemal ja härra olevat 1-2x ärganud, aga ise kohe uuesti uinunud ning lohtust ei vajanudki. USKUMATU kui kiired tulemused. Lisaks sellele, et uni oli meil kõigil magus, tundsin ennast hommikul puhanuna ja “armastus täis” olevana, nii väga tahtsin poiste juurde tagasi, et poja kaissu võtta ja ärgates muudkui musitasin ja kallistasin teda.
Viiendal ööl, otsustasin poiste juurde tagasi minna, aga nii, et issi magab lapse kõrval ja mina teisel pool ja asi toimiski. Mõnel ööl ärkas 1x ja uinus kohe uuesti, mõnel ööl 1-2korda nihelemist, aga ei miskit muud. Umbes kella 5-6 ajal hommikul, ta alati ärkas ja ronis kaissu ning siis ma lubasin talle soovitud tissi ka. Kõik toimis, me olemegi öösiti tissivabad ja magame õnnist und!
Päevasel ajal sai Aaron endisel 3x rinda, kindlatel aegadel (ärgates, esimese unega ja ööunne minnes). Nüüd kui poiss on peaaegu 1 aasta ja 2 kuu vanune olen ma suutnud imetamiskorrad 2 peale vähendada, varahommikul ärgates ja õhtul magama minnes. Hetkel näen, et neid kahte korda on talle vaja ja kui tunne on õige ja tema ka valmis on, vähendame vast veel ühe korra või teeme täieliku võõrutuse. Tänase seisuga magab ta mõnel ööl umbes 19-20st ühe jutiga ca 6ni välja (tuleb kaissu, saab tissi, magab 8ni edasi) ja mõnel öösel ärkab lisaks ca 3-4 ajal, jääb siis ise uuesti. Selle ühe öise lisaärkamise panen hammaste arvele, neid on tal mitu tükki hetkel tulemas.
Samm-sammu haaval võõrutamine tundub meile hetkel kõige paremini sobivat. Kuna imetamise algus oli väga keeruline, siis ma kardan igasugust rinnapõletikku nagu tuld (kui rind hakkab täis minema, olen juba paanikas). Praegune imetamiskordade vaikne vähendamine on piimatootluse hoidnud väga hästi tasakaalus ja tundub minu kehale parim. Samuti olen kindel, et järk-järgult loobumine on ka lapse jaoks kõige leebem ja rahulikum.
Lõpetuseks võin öelda vaid seda, et võõrutamine tuleb ette võtta siis kui tunne on õige. Kui on tunne, et nii sina ise kui ka laps olete selleks valmis. Mõnel juhtub see varem, mõnel hiljem ja see kõik on okei. Kõige raskem ilmselt on esimene samm ja kergemaks läheb juba kolmandast päevast ning võin kinnitada, et uni läheb tervel perel kohe palju magusamaks ja kvaliteetsemaks. Kes ei proovi, ei saa teada! Juhul kui miskit proovimise käigus ei muutu (alati võib juhtuda), mis seal ikka, vähemalt oled katsetanud ja kaotada pole ju midagi.
Tervitades,
Triinu